Kõlab nii räpaselt ja seda see tegelikult ka on- räpane. Koit Toome valetas… süüdistus missugune aga vale. Koit Toome ei meeldi mulle. Väga vastik inimene on ta avalikuelu tegelasena aga selline pasa loopimine kellegi pihta on, olenemata inimesest, nõme. Madonna viskas dressid prügikasti… ikka ei visanud. Milleks selline jama? Selleks, et kärbsed ikka lendavad sitale maiustama, seega tuleb leht enne sitaseks määrida. Tehtud. Et asi ikka aus oleks, tuleb pärast leht puhtaks teha ja välja öelda asjad nii nagu tegelikult on aga point on selles, et sellelt lehelt enam sitta täiesti maha ei saa ja kärbsed muudkui tulevad ja sittavad ise edasi.

Pilt: cartoonstock.com
Huvitav on asja juures ka see, et inimesed, kelle pihta tegelikult sitta loobitakse jäävad alati süüdi, ka siis kui leht on nö parandustöid teinud. Alati on inimesi, kes leiavad, et see “uuem uudis” on inimese poolt kinni makstud. Väga palju on sitaga loobitud Liis Lassi. Mõnele naisele meeldivad lihtsalt edukad mehed ja selles pole midagi halba. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tal on hetkel kolmas mees alates kuueteistkümnendast eluaastast, mis on täiesti normaalne ja kes ikka tahab ossi, kes ei suuda midagi teha, lohvib mööda tänavaid ja seda hommikust õhtuni, istub igal õhtul “Levikas” ja ootab oma elu võimalust, et midagi muutuks. Magavale kassile hiir ikka niisama suhu ei jookse.
Niisiis, võtame kõik oma sitalehed, mis postkasti kogunevad ja viime need sinna õigesse kohta- sitamajja. Sest isegi sitast lehte ainult vaadates on see jube hais tunda!
Uuendus: Nädal hiljem tuleb välja, et Koit Toome on ise see pask, kes ennast määrib. Ta on poiss, kes hüüdis hunt. Pole ime, et ta mulle vastikuna tundunud on va sitakäi.